Festivalil käidud ning omafinantseering oli null dollarit. Joshi emal on vist palju vaba aega ja otsustas, et ta ei ole rahul kohalikele pakutud 50 dollarise piletihinnaga ja hakkas ise kodus käepaelu meisterdama. Vees olles hakkas küll käepaela eelmine värv kergelt läbikumama aga sain vabalt sisse nii öösel kui päeval. Jutud aga käivad, et see jääb viimaseks festivaliks. Publikut vähemaks jäänud ja kohalikele ei meeldi vist, et saarele raha tuuakse. Mulle aga sobiski, et sai vabalt ringi jalutada ja värvikaid tegelasi jälgida kuna esinejatest ei öeldnud ükski nimi midagi. Telefoni aku otsustas muidugi peale paari pilti tühjaks saada. Eile öösel oli aga rannas mitteametlik afterparty. Põhiliselt korraldajad, esinejad ja poepidajad. Paarsada inimest, lõke, regge ja dnb lood, küünlad, diskopall, rohelised laserid, pimades helendavad fisbeed, poolkuu ja kerge kanepivine õhus. Chilax.

Eile sattusin jälle kaamera ette. Kanal Ten´i saade Tottaly Wild tegi väikese kokkuvõtte Straddie Adventures´i tegemistest. Seekord olin testdummy sandboardingu näitamiseks. Filmimise lõpus kui ma olin juba viis korda mäest üles roninud otsustati, et prooviks nende tutikat HD kiivrikaamerat ka. Suutsin muidugi esimesel laskumisel sellega normaalse käna panna, tegin kõik endastsõltuva, et mitte kaamerat vigastada, lõpetasin liivase suutäie ja terve kaameraga. Filmimeeskonna süda jättis vist lööke vahele. Saatejuht oli minuvanune väga energiline neiu. Juba nelja aastase saatejuhikogemusega. Minu vastuse peale, et ei mul ei ole Facebooki oli väga üllatunud aga sellegipoolest saime kontaktid vahetatud ja järgminekord Brisbanei minnes on tuttav ees.
Saar hakkab vaikselt Jamaikastuma. Pooleseljani dreadlokkide konsentratsioon suureneb iga tunniga.

Olen elus. Lihtsalt pikem internetivaba periood. Toakaaslased kellelt netipulka laenan käisid vahepeal trippimas. Vahepeal oli hosteliomaniku poissmehepidu niiet hostel oli külalistele kinni. Lõpetasin nendel päevadel hilja töö niiet pidudest väga osa ei saanud ja millestki väga ilma ka ei jäänud. Kõik kolm stripparit olid inetud. Viimased päevad on möödunud kala püüdes(sain oma esimese ookeanikala öösel täiskuu ajal), surfates(niipalju kui mul Jamesi profilauaga õnnestub) ja lugedes(´´The Vietnam Years´´ Michael Caulfield, Austraallastest Vietnami sõjas, esimene inimene raamatus oli eestlane Urmas Moldre). Kuidagi on vahepeal nii läinud, et nõudepesija/´´kitchenbitchist´´ on saanud pitsakokk. Külapeal käivad jutud, et esimesel kokal Kelly´il on rangluumurd kuna ta ise välja pole ilmunud ja teine kokk sakslane Edi otsustas lihtsalt mitte tööle ilmuda, seekord vist lõplikult ja see ei olnud esimene kord. Esimeseks pitsategemise õhtuks sattus muidugi reede, õnneks vägatuksi midagi ei keeranud. Vaikselt hakkan edasiliikumise peale mõtlema aga enne on vaja ära näha saare suurim üritus – reggefestival Island Vibe. Järgmisekorrani.

Kuivale tekstile natuke pilte ka.