Tere
Seekord siis natukene erinevad pyhad. Ausaltöeldes ei n2e enam mingit p6hjust j6ule kui selliseid t2histada, eriti veel kui perega koos ei ole. Lootsingi seekord kogu jamast p22seda aga ei, hostelisse osteti plastik kuusk ja vorbiti j6ululauludega plaate. 23. varahommikul k2isime paadiga kalal, algselt plaanitud kahetunnisest reisist sai neljatunnine loksumine vihmas, ylekeskmise lainega merel. Aga olingi unustanud juba kui ebameeldiv on oksendamine. Saagiks kymmenkond 30 cm kala ja 16 kilone barracuda. Ylej22nud p2ev m;;dus meret6bisena. 24. oli 6nneks pool p2eva vihmavaba ja sai kogu seltskonnaga rannas v6rku m2ngida. Turistidele 6ppetund, et pilves ilmaga v6ib ka nahk 2ra p6leda. Muidu p2evakava v2ga ei erinenud ja p6hirolli m2ngisid söök ja jook. Hapukapsa asemel siis seekord kingprawnid ja v2hid. P2ev l6petati Xbox 360ga, uued m2ngud milles pulte asendab m2ngija keha ja kus p6hihuumor tuleb mitte m2ngu vaid m2ngija vaatamisest.
Yldiselt on v2ga vesine olnud viimasel ajal, mist6ttu ka t;;d v2hem, sandboardingut m2rja liiva peal ei tee ja vihmaga kayakis6it ei ole ka k6igeatraktiivsem.
Head vanaaasta lõppu !

Olen elus. Pole lihtsalt kirjutamise hoogu peale tulnud viimasel ajal. Peale selle lause kirjutamist avastasin, et seda hoogu pole ka nüüd. Aga mingisuguse kokkuvõtte peaks tegema, muidu läheb endalgi meelest ära, mis toimunud on. Eredamad hetked: kui hosteliomaniku isa multimiljonärist sõber(kelle eest pidime erilist hoolt kandma) otsustas peale sukeldumist südameataki saada ja tema helikopteriga äraviimine(nüüdseks koomast välja tulnud ja paranenud), hosteliomanikul uude majja kolida aitamine(mille eest tasuta sukeldumine anti, mis oli iseenesest hea tehing kuna uus kolmekordne maja asub mäe otsas ja külmkapid on samarasked kui Eestis), near death experience kalal käies(otsustasin 30 sendise konksu järgi minna, mis kivitaha kinni oli jäänud kui laine mind natuke mööda teravaid kive lohistas ja siis vette lükkas, jättes mälestuseks mõned armid), Chongiga koaalajahil käimine(ilmselgelt fotokaga), känguru liha grillimine, 1100 kuubise Yamaha skuutri taga täispuhutavast batuudist elueest kinni hoidmine, uus töökoht (istun surfipoes letitaga, põhiliselt laenutan laudu, rattaid, kayakeid ja snorgeldamisvarustust ning aegajalt instruktoriks sandboardingul ja kayakisõidul). Peaks raskestiloetavate lausete kirjutamise konkursile minema.
Päevad on kuidagi nii üheks sulanud ja olen siin olemisega ära harjunud, et asjad mis lugejale tunduksid huvitavad on endale juba tavaliseks saanud. Proovin veel midagi meenutada...
Minu ´´lugemiskaljult´´ otsustas üks 23. sünnipäeva pidav kutt surnuks kukkuda, rohkem pole sinna lugema sattunud. Võibolla tingitud ka sellest, et esimest korda siin oleku ajal ei ole mul ühtegi hetkel käsil. See nädal lendavad üle saare oma viimaseid lende F-11 hävituslennukid, millest üks uputatakse loodetavasti meie lähedale ookeani. Sukeldujatel ei oleks midagi uue sukeldumiskoha vastu, minul kaasaarvatud. Õhtuti käib suitsunurgas kookaburra(lind kes teeb ahvi hääli) lambalihaga toitmine. Kaheks päevaks adopteeris Chong pesast välja kukkunud pääsukese. Putukate ja ussikeste pipetiga sisse söötmine ja lennuõpetused said ootamatu lõpu kui öine ´´külm´´ Alberti ära võttis. Olen kolm erinevat autot listi saanud, kõik suured ja kobakad dsiibid. Harjutanud koos skuutritreileriga ja ilma liivaradadel sõitu ning teinud 30nele, taskulampide ja helendavate pulkadega varustatud, koolilapsele öösel sandboardingut.
Eile õhtusöögile jalutades jäi üks samm puudu, et oleks astunud kahemeetrise püütoni otsa ja täna tegin 44nele jaapanlasele kayakitripi Brown lake´il. Tekstina tundub väga kuiv kõik, saadke mulle jõuludeks HD kaamera ;)

Festivalil käidud ning omafinantseering oli null dollarit. Joshi emal on vist palju vaba aega ja otsustas, et ta ei ole rahul kohalikele pakutud 50 dollarise piletihinnaga ja hakkas ise kodus käepaelu meisterdama. Vees olles hakkas küll käepaela eelmine värv kergelt läbikumama aga sain vabalt sisse nii öösel kui päeval. Jutud aga käivad, et see jääb viimaseks festivaliks. Publikut vähemaks jäänud ja kohalikele ei meeldi vist, et saarele raha tuuakse. Mulle aga sobiski, et sai vabalt ringi jalutada ja värvikaid tegelasi jälgida kuna esinejatest ei öeldnud ükski nimi midagi. Telefoni aku otsustas muidugi peale paari pilti tühjaks saada. Eile öösel oli aga rannas mitteametlik afterparty. Põhiliselt korraldajad, esinejad ja poepidajad. Paarsada inimest, lõke, regge ja dnb lood, küünlad, diskopall, rohelised laserid, pimades helendavad fisbeed, poolkuu ja kerge kanepivine õhus. Chilax.

Eile sattusin jälle kaamera ette. Kanal Ten´i saade Tottaly Wild tegi väikese kokkuvõtte Straddie Adventures´i tegemistest. Seekord olin testdummy sandboardingu näitamiseks. Filmimise lõpus kui ma olin juba viis korda mäest üles roninud otsustati, et prooviks nende tutikat HD kiivrikaamerat ka. Suutsin muidugi esimesel laskumisel sellega normaalse käna panna, tegin kõik endastsõltuva, et mitte kaamerat vigastada, lõpetasin liivase suutäie ja terve kaameraga. Filmimeeskonna süda jättis vist lööke vahele. Saatejuht oli minuvanune väga energiline neiu. Juba nelja aastase saatejuhikogemusega. Minu vastuse peale, et ei mul ei ole Facebooki oli väga üllatunud aga sellegipoolest saime kontaktid vahetatud ja järgminekord Brisbanei minnes on tuttav ees.
Saar hakkab vaikselt Jamaikastuma. Pooleseljani dreadlokkide konsentratsioon suureneb iga tunniga.

Olen elus. Lihtsalt pikem internetivaba periood. Toakaaslased kellelt netipulka laenan käisid vahepeal trippimas. Vahepeal oli hosteliomaniku poissmehepidu niiet hostel oli külalistele kinni. Lõpetasin nendel päevadel hilja töö niiet pidudest väga osa ei saanud ja millestki väga ilma ka ei jäänud. Kõik kolm stripparit olid inetud. Viimased päevad on möödunud kala püüdes(sain oma esimese ookeanikala öösel täiskuu ajal), surfates(niipalju kui mul Jamesi profilauaga õnnestub) ja lugedes(´´The Vietnam Years´´ Michael Caulfield, Austraallastest Vietnami sõjas, esimene inimene raamatus oli eestlane Urmas Moldre). Kuidagi on vahepeal nii läinud, et nõudepesija/´´kitchenbitchist´´ on saanud pitsakokk. Külapeal käivad jutud, et esimesel kokal Kelly´il on rangluumurd kuna ta ise välja pole ilmunud ja teine kokk sakslane Edi otsustas lihtsalt mitte tööle ilmuda, seekord vist lõplikult ja see ei olnud esimene kord. Esimeseks pitsategemise õhtuks sattus muidugi reede, õnneks vägatuksi midagi ei keeranud. Vaikselt hakkan edasiliikumise peale mõtlema aga enne on vaja ära näha saare suurim üritus – reggefestival Island Vibe. Järgmisekorrani.