Olen elus. Lihtsalt pikem internetivaba periood. Toakaaslased kellelt netipulka laenan käisid vahepeal trippimas. Vahepeal oli hosteliomaniku poissmehepidu niiet hostel oli külalistele kinni. Lõpetasin nendel päevadel hilja töö niiet pidudest väga osa ei saanud ja millestki väga ilma ka ei jäänud. Kõik kolm stripparit olid inetud. Viimased päevad on möödunud kala püüdes(sain oma esimese ookeanikala öösel täiskuu ajal), surfates(niipalju kui mul Jamesi profilauaga õnnestub) ja lugedes(´´The Vietnam Years´´ Michael Caulfield, Austraallastest Vietnami sõjas, esimene inimene raamatus oli eestlane Urmas Moldre). Kuidagi on vahepeal nii läinud, et nõudepesija/´´kitchenbitchist´´ on saanud pitsakokk. Külapeal käivad jutud, et esimesel kokal Kelly´il on rangluumurd kuna ta ise välja pole ilmunud ja teine kokk sakslane Edi otsustas lihtsalt mitte tööle ilmuda, seekord vist lõplikult ja see ei olnud esimene kord. Esimeseks pitsategemise õhtuks sattus muidugi reede, õnneks vägatuksi midagi ei keeranud. Vaikselt hakkan edasiliikumise peale mõtlema aga enne on vaja ära näha saare suurim üritus – reggefestival Island Vibe. Järgmisekorrani.

Kuivale tekstile natuke pilte ka.

Täna olin 30 minutit Teile 18 meetri võrra lähemal. Lõunaks olin juba PADI litsensi omanik.(Congratulations on your recent PADI certification!)Homme vedelen vist tervepäev voodis. Tänaõhtul vist peab oma koka Ryaniga natuke viina jooma, ta on juba viimase nädala mulle survet avaldanud, eriti eile kuna võitis hobusevõidusõidul 1200 dollarit. Tulen viisakuset vist talle vastu, ta on mind hästi vahepeal toitnud. Kuidas Teil muidu läheb ? Olen veits juut olnud ja ei raatsi msnis hängida. Keegi võiks siia tulla, ei raatsi üksi autot osta :)Kirjutage joonistage.

Julgen pakkuda, et täna oli senise elu kõige märjem päev. Kell 7 äratus, hommikusöögiks eile töölt saadud pitsa, 8:30 olime Dunwitchi lastebasseinis kus soenduseks tegime 200 meetrit ujumist ja 10 minutit, ilma jalgu maha panemata, veepinnal hulpimist. Siis mõned praktilised harjutused, mida eile ´´klassiruumis´´ õppisime ja edukalt lõputestiga kinnitasime. Kell 11 olime tagasi kodus, lõunaks eile töölt saadud lihapirukad, muidugi alacarte pirukad pasteedi ja juttudega. Kell 12 paadipeale. Muide vahepeal wetsuiti seljast ei võtnud kuna märga uuesti selga panna on veelebamugavam kui pidevalt niiske olla. Kahe siinoldud kuu jooksul sattus just tänasele päevale kõige tormisem ilm. James sai muidugi sellevõrra paati rohkem hüppesse lasta.
Esimene sukeldumine oli natuke hirmutav, ei saanud 10 meetri peal vasakut kõrva stabiliseeritud. Aitas natuke üles minemine ja ootamine. Kuna lained olid niisuured siis isegi 12 meetri sügavusel sai nende õõtsumist tunda. Enne teist sukeldumist võitlesin okserefleksidega. Üldjuhul paadisõit südant pahaks ei aja, rolli mängisid arvatavasti väsimus, mis tulenes 10 päeva järjest tööl käimisest, ja esimene ookeani sukeldumiskogemus. Aga õnneks sain vette enne kui midagi üles jõudis tulla. Maismaale jõudsime tagasi 15:30, millele järgnes elupikim kuum duss. Ideaalis oleks tahtnud kohe voodisse ärakukkuda aga oli veel vaja 11. järjestikune tööpäev vastupidad ja nõudepesemine ei ole just kõige kuivem töö. 16:30 kuni 21:00 kätega vees lödistamist ja kohe voodisse, isegi ei jaksanud oma tavapärast tööpäeva lõpu Asahi´t juua(Jaapani õlu). Unustasin mainida, et kõikide nende tegevustega käis kaasas pidev paduvihm, alates eilsest õhtust kuni praeguse hetkeni. Siin oli üldse 12 aasta sademeterohkeim september. Ühesõnaga märg päev. Loodan et see ei kulmineeru märgade unenägudega. Homme saan Eestile äkki lähemale kui tänane 12 meetrit.