Kuivale tekstile natuke pilte ka.

Täna olin 30 minutit Teile 18 meetri võrra lähemal. Lõunaks olin juba PADI litsensi omanik.(Congratulations on your recent PADI certification!)Homme vedelen vist tervepäev voodis. Tänaõhtul vist peab oma koka Ryaniga natuke viina jooma, ta on juba viimase nädala mulle survet avaldanud, eriti eile kuna võitis hobusevõidusõidul 1200 dollarit. Tulen viisakuset vist talle vastu, ta on mind hästi vahepeal toitnud. Kuidas Teil muidu läheb ? Olen veits juut olnud ja ei raatsi msnis hängida. Keegi võiks siia tulla, ei raatsi üksi autot osta :)Kirjutage joonistage.

Julgen pakkuda, et täna oli senise elu kõige märjem päev. Kell 7 äratus, hommikusöögiks eile töölt saadud pitsa, 8:30 olime Dunwitchi lastebasseinis kus soenduseks tegime 200 meetrit ujumist ja 10 minutit, ilma jalgu maha panemata, veepinnal hulpimist. Siis mõned praktilised harjutused, mida eile ´´klassiruumis´´ õppisime ja edukalt lõputestiga kinnitasime. Kell 11 olime tagasi kodus, lõunaks eile töölt saadud lihapirukad, muidugi alacarte pirukad pasteedi ja juttudega. Kell 12 paadipeale. Muide vahepeal wetsuiti seljast ei võtnud kuna märga uuesti selga panna on veelebamugavam kui pidevalt niiske olla. Kahe siinoldud kuu jooksul sattus just tänasele päevale kõige tormisem ilm. James sai muidugi sellevõrra paati rohkem hüppesse lasta.
Esimene sukeldumine oli natuke hirmutav, ei saanud 10 meetri peal vasakut kõrva stabiliseeritud. Aitas natuke üles minemine ja ootamine. Kuna lained olid niisuured siis isegi 12 meetri sügavusel sai nende õõtsumist tunda. Enne teist sukeldumist võitlesin okserefleksidega. Üldjuhul paadisõit südant pahaks ei aja, rolli mängisid arvatavasti väsimus, mis tulenes 10 päeva järjest tööl käimisest, ja esimene ookeani sukeldumiskogemus. Aga õnneks sain vette enne kui midagi üles jõudis tulla. Maismaale jõudsime tagasi 15:30, millele järgnes elupikim kuum duss. Ideaalis oleks tahtnud kohe voodisse ärakukkuda aga oli veel vaja 11. järjestikune tööpäev vastupidad ja nõudepesemine ei ole just kõige kuivem töö. 16:30 kuni 21:00 kätega vees lödistamist ja kohe voodisse, isegi ei jaksanud oma tavapärast tööpäeva lõpu Asahi´t juua(Jaapani õlu). Unustasin mainida, et kõikide nende tegevustega käis kaasas pidev paduvihm, alates eilsest õhtust kuni praeguse hetkeni. Siin oli üldse 12 aasta sademeterohkeim september. Ühesõnaga märg päev. Loodan et see ei kulmineeru märgade unenägudega. Homme saan Eestile äkki lähemale kui tänane 12 meetrit.

Kaks õhtut nõudepesemist seljataga. Esimene õhtu oleks pidanud olema lihtsalt tutvumise õhtu aga tegelt veetsin 5 tundi kraanikausis kuna oli ootamatult busy. Ühesõnaga karm töö, viis tundi järjest käed märjad, esimene õhtu ehmatas täitsa ära, mis kus käib, mida millega pesta jne. Õhtu lõpuks oli hunnik niisuur veel, et kokad aitasid ka pesta aga andsid vist andeks inimesele, kes esimest korda köögis tööl. 5 tundi tööd = 60 dollarit ja suur pitsa. Teine õhtu oli õnneks rahulikum, sain isegi korraks käsi kuivatad. Töökaaslased tunduvad okeid, peakokk Ryan, kes ka alles esimest nädalat tööl ja pitsapoiss Kelly. Homme poodi kätekreemi ostma.

Kuna ei raatsi neti eest maksta(3 dollarit pool tundi) siis kirjutan tekste ette ja sellepärast on päevad siin natukene nihkes. Vahepeal on õnnestustunud veel üks tasuta snorgeldamine saada aga seekord oli natuke teistes meeleoludes väljasõit. Nimelt instruktori/fotograafi David Biddulphi isa suri eelmisel nädalal ja David lasi tema tuha Shark Alley juures ookeani, pole üldse paha viis niimoodi minna. Eriti veel kui paar vaala ka sind saatma tuleb. Seekord aga õnnestus üks 3 meetrine manta ära näha, tõmbas pulsi ikka üles, missest et ta ainult planktonit sööb.
Kuidagi on nüüd vahepeal nii läinud, et olen kolme kohapeale korraga tööle saanud. Mantas koristaja, La Foccacias nõudepesija/köögiabiline ja Straddie Adventures (www.straddieadventures.com.au) instruktor. Viimased kaks päeva olen intruktori tööd proovinud. Saare kolmandas külas Amity Pointis on 150 pealine poiste spordikallakuga erakooli grupp. Esimesel päeval tegime viiele grupile snorgeldamist ja kayaki sõitu, teisel päeval tänu 25 sõlmesele tuulele ainult ühele grupile kayaki sõitu ja sandboardingut( lumelaua ja rula vahepealse lauaga liivamäest alla laskmine), muidu tore aga tõstuki puudumine annab hiljem tunda. Tulevikus saan öelda, et õpetasin seda rugby staari snorgeldama, sest tõenäoliselt osad nendest mängivad juba paari aasta pärast suurtes klubides. Paar 15 aastast samoa päritolu kutti olid juba minust suuremad. Instruktori töö tundub kõige huvitavam nii et lähipäevadel otsustan millise töö äraütlema pean, kahega saab hakkama aga kolmega enam mitte.

Üleeile koristamise lõpus küsis James(Manta lõpuboss), et kas ma snorgeldama ei viitsi minna ja kuna mul see neverrefuseaninvitation mode peal jäi mul üle ainult nõustuda. Mis sest et sellisele küsimusele muud vastust ei saagi olla. Nimelt oli üks grupp alt hüpanud ja tehti staffile snorgeldamise ja spearfishingu tripp. Lained olid keskmisest suuremad, niiet 225ne Yamaha mootor sai paadi ilusti hüppesse ja kuna oma inimesed peal ei hoitud gaasiga tagasi...ei vaielnud vastu. Hoog tuli maha võtta siis kui tee ristus 4 küürvaalaga, suuremal on ikkagi eesõigus. Otsustasin jälle mitte vastuvaielda. Discoveri Channel on küll hea aga päriselu on ikka midagi muud. Snorgeldada sai rohkem kui mina suutsin vees olla, kuigi wetsuit seljas ja vesi 22 kraadi. Oma loomalisti sain lisaks mõned raid, seekord kahjuks mitte 6 meetrist Mantat, paar suurt kilpkonna ja lugematult värvilisi kalu, millest kolm suuremat püüdis instruktor Paul õhtusöögiks kinni. Ühesõnaga elasin oma esimese pärissnorgeldamise üle. Sellele vaatamata, et väiksest saati olen ajupesu saanud, et hai kalad on jube pahad(Lõuad I,II,III, Sügav sinine meri jne). Täna on kahjuks nii, et ainult hea õnne korral võid mõnda näha. Tegelikult on kookospähklid palju halvemad kui haid aga mina vist ka ei viitsiks vaadata filmi inimtapjakookospuust.
Eilne päev möödus enamjaolt oma toas kolmel põhjusel: hostelis oli 35 pealine seltskond 15 aastaseid, terve päev sadas vihma ja raamaturiiulist leitud Dan Brown ´´The Lost Symbol´´ raamatule.
Paha vaadata kuidas toiduga käitutakse, eriti 15 aastased. Minu jaoks aga hea, ei pea lähipäevadel poodi minema.
Reedel alustan tööd itaalia restoranis La Focaccia nõudepesija/köögiabilisena, tööpäevad peaks hakkama neljast õhtul ja tööle on kodust 3 minutit jalutada, olen nõus.